Raportid

Mõttepaber koondab ühte teksti kliimateaduse vaidluskohad, kliimapoliitika kujunemise ajaloo, majandusliku mõju, ühiskondlikud tagajärjed ja poliitilised alternatiivid. Nii ei jää kliimapoliitika kitsalt keskkonnateemaks, vaid muutub küsimuseks riigi valikute, majandusliku konkurentsivõime, ühiskondliku surve ja sõnavabaduse kohta.

Raportis vaadeldakse Eesti riigikaitset tuleviku kohanemisvõime kaudu. Eesti senised riigikaitse alustalad on õiged, kuid nende toimimine sõltub süsteemi suutlikkusest muutuda koos sõjapidamise, tehnoloogia ja ühiskonnaga. Innovatsioon ja inimvara moodustavad siin kaks keskset eeldust, millest sõltub Eesti kaitsevõime tegelik kvaliteet. Kaitsekulutuste kasv peab tooma kaasa innovatsiooni, uue tehnoloogilist kompetentsi, tugevama reservväe ja paremini toimivat inimressursi.

Raporti sõnum on, et energeetikat tuleb käsitleda majanduse alustaristuna. Riigi ülesanne on tagada kindel, mõistliku hinnaga energia ja investeerimiseks stabiilne raamistik. Autorite hinnangul tuleb seetõttu energiapoliitika siht uuesti paika panna ja tuleb leida realistlik ja tasakaalustatud tee.

Raport asetab relvapoliitika Eesti julgeolekuarutelus teise mõõtkavasse. Tavapäraselt räägitakse relvadest peamiselt õnnetuste, kuritarvituste ja piirangute keeles. Raport lisab siia kaitsevalmiduse, heidutuse ja ühiskondliku vastupanuvõime mõõtme. Raportis tehakse konkreetseid ettepanekuid ajateenistuse, Kaitseliidu, lasketiirude, koolide riigikaitseõpetuse, jahinduse, relvaomandi õigusliku käsitluse ja relvaseaduse rakendamispraktika kohta.

See raport käsitleb Eesti rahvastikutaastet süsteemselt ja pikemas vaates. Ta seob omavahel viimaste aastate sündimuskrahhi, põlvkondade vähenemise, väärtuste muutumise, lapsesaamise hilisemaks nihkumise ja kooselude ebapüsivuse. Raport näitab, et erinevad sündimuse ja rände stsenaariumid viivad rahvastiku suuruse ja koosseisu mõttes väga erineva tulemuseni. See sunnib küsima mitte ainult seda, kui palju meid tulevikus on, vaid ka seda, milline on Eesti demograafiline kandepind, eestlaste osakaal ning keele- ja kultuuriruumi jätkusuutlikkus. Raport pakub aga ka arvukalt meetmeid, mis võiksid realiseerumisel Eesti rahvastiku taaste olukorda parandada.

See raport nihutab regionaalpoliitika arutelu harjumuspärasest majanduslikust vaatenurgast laiemale ühiskondlikule ja riiklikule tasandile. Küsimus ei ole ainult selles, kas mõnes piirkonnas on rohkem töökohti või parem ühendus lähima keskusega. Küsimus on selles, kas Eesti suudab hoida kogu oma territooriumil paiku, kus inimesed näevad võimalust oma elu üles ehitada ja millega nad soovivad ennast sisuliselt siduda.

Raport käsitleb kriminaaljustiitssüsteemi kui vaba ühiskonna toimimise küsimust. Kui prokuratuuri tegevus ei ole piisavalt tasakaalustatud, karistusnormid ei ole piisavalt arusaadavad, õiglane menetlus ei ole kõigile praktiliselt kättesaadav ja julgeolekuasutuste võimu tajutakse liiga laiana, siis ei kahjusta see ainult üksikuid menetlusaluseid. See muudab ühiskonna tervikuna ettevaatlikumaks, umbusklikumaks ja vähem vabaks. Kriminaalõigus peab jääma erandlikuks, mõõdukaks ja selgelt piiritletud abinõuks. Kui see nii ei ole või ei näi nii, hakkab süsteem pidurdama seda sama vaba ühiskonda, mida ta peaks kaitsma.

Raul Eametsa raport „Eesti majandus globaalsete tõmbetuulte käes” lähtub arusaamast, et Eesti majandus ei seisa silmitsi üksnes ajutiste raskustega, vaid sügavama kohanemisprobleemiga. Raporti keskne sõnum on, et Eesti peab muutunud oludes oma majandusliku toimimise alused uuesti läbi mõtlema. Kuidas kujundada maksusüsteem, mis oleks ühtaegu kestlikum, õiglasem ja riigi vajadusi paremini arvestav? Kuidas vähendada Tallinna ja ülejäänud Eesti vahelist lõhet nii, et kogu riigi areng oleks tasakaalustatum? Need on vaid mõned küsimused, millega raport tegeleb.

Raporti peamine soovitus on käsitleda Euroopa Liitu Eesti jaoks senisest palju teadlikumalt poliitilise tegevusväljana. Kui Eesti tahab Euroopa Liidus midagi saavutada, peab ta teadma, mida ta tahab, kellega ta seda tahab ja millistes küsimustes tasub jõudu kulutada. Mõttepaberit tuleks võtta üleskutsena lõpetada Euroopa Liidu käsitlemine pigem tehnilise menetlusruumina ning hakata suhtuma sellesse kui Eesti poliitika ühte kesksemasse välja.

Eesti keele- ja teadmusruumi hoidmine on meie üks olulisemaid põhiseaduslikke eesmärke ning praktilisi väljakutseid, sobides hästi Põhimõtte Koja avaraporti teemaks. Raport rõhutab vajadust pöörata sellele valdkonnale rohkem tähelepanu ja pakub mitmeid praktilisi soovitusi.