Mõttekoja kokkuvõte raportist
Tehisaru areng sunnib Eestit tegema poliitilisi valikuid: otsustada tuleb, millist kasu tehisarust taotleme, millise rolli võtab riik ning kui suurt tehnoloogilist sõltuvust oleme valmis kandma.
Tehisaru areng on jõudnud etappi, kus selle edasist arengukiirust ja ulatust on raske usaldusväärselt ennustada. Viimaste aastate jooksul on tehnoloogia võimekuse piire tulnud korduvalt ümber hinnata.
Tehisaru majanduslik ja ühsikondlik kaal kasvab ning koos sellega konkurents tehnoloogia, taristu ja kasutustingimuste üle. Piiratud inimressursi ja raha tingimustes tuleb otsustada, millist kasu tahame tehisarust saada ja milliseid riske oleme valmis selle nimel võtma.
Eesti lähtepositsioon on mitmes mõttes tugev. Meil on digiriigi kogemus, tehnoloogia arendamise ja juurutamise kogemus, kõrge infotehnoloogiline võimekus ning tehisaruga tegeletakse juba ettevõtluses, hariduses ja avalikus sektoris. Järgmine samm eeldab senisest selgemat poliitilist arutelu selle üle, kuhu Eesti oma piiratud ressursid suunab.
Raport „Eesti ja tehisaru: kolm teekaarti“ pakub selleks kolm võimalikku arengusuunda.
Miks see vajab tähelepanu
Tehisaru üle käib Eestis ja maailmas aktiivne arutelu. Raporti väärtus seisneb selles, et ta pakub välja kolm praktilist teekaarti. Need tähistavad ka kolme erinevat arusaama riigi rollist. Riik võib teha suurema panuse valitud tehnoloogilise võimekuse kasvatamisse, toetada võimalikult paljude ettevõtete ja inimeste kohanemist või kasutada tehisaru eeskätt enda töö ümberkorraldamiseks. Ressursside piiratuse tõttu kaasneb iga valikuga loobumine millestki muust.
See muudab tehisaruga edasiliikumise ka maailmavaateliseks ja poliitiliseks küsimuseks. Üldisest soovist „toetada tehisaru kasutuselevõttu“ enam ei piisa. Erakonnad ja poliitikakujundajad peavad suutma vastata, millist tulemust nad tahavad, kui aktiivset riiki selleks vajavad ning milliseid kulusid ja riske on nad valmis kandma.
Peamised mõtted
- Eesti peab valima, millist kasu tehisarust eelkõige taotleda. Raport pakub kolme teekaarti: kasvatada Eesti tehnoloogilist ja ekspordivõimekust, toetada tehisaru laialdast kasutuselevõttu ühiskonnas ja majanduses või muuta tehisaru abil riigi enda toimimine efektiivsemaks.
- Tehisaru kasutamine ei tähenda automaatselt suuremat tootlikkust. Tegelik kasu eeldab sageli tööprotsesside, teenuste ja ärimudelite muutmist. Riiklike programmide edu tuleb hinnata tegeliku mõju, mitte koolituste, osalejate või katsetuste arvu järgi.
- Tehisaru annab võimaluse muuta riigi enda töökorraldust. Suurim võit võib tulla menetluste lihtsustamisest, halduskoormuse vähendamisest ja seadusloome paremast mõjuhindamisest.
- Kiire katsetamine vajab selgeid piire. Väikeste ja tagasipööratavate katsetega saab liikuda kiiresti, kuid inimeste õigusi ja olulisi avalikke teenuseid mõjutavate süsteemide puhul peavad vastutus, lubatavad riskid ja kontroll olema ette määratud.
- Tehnoloogiline sõltuvus on üha enam suveräänsuse küsimus. Eesti sõltub välismaistest mudelitest, arvutusvõimsusest ja taristust. Tuleb otsustada, millistes valdkondades on selline sõltuvus vastuvõetav ja kus me seda ei soovi.
- Tehisarupoliitika vajab selgemat poliitilist juhtimist. Enne uute institutsioonide loomist tuleks määratleda eesmärgid ja teha valikud riigi rolli kohta. Tehisaru areng vajab tehnoloogiaekspertide ja ametnike kõrval senisest enam ka poliitilist ja maailmavaatelist arutelu.
Küsimused, millele tuleb vastust otsida
- Millist kasu tahab Eesti tehisarust eelkõige saada? Kas prioriteet on oma tehnoloogilise ja ekspordivõime kasvatamine, tehisaru võimalikult lai kasutuselevõtt majanduses või avaliku sektori efektiivsuse suurendamine?
- Kui aktiivse rolli peaks riik võtma? Millal peaks riik olema tellija ja investor ning millal võimaldaja, jättes tehnoloogilised ja ärilised valikud turule?
- Kui sõltuvaks võib Eesti tehisaru kasutamisel muutuda? Millised tehnoloogilised võimekused ja kriitilised teenused vajavad suuremat Eesti või Euroopa kontrolli?
- Kuidas mõõta tehisarupoliitika tegelikku tulemust? Millised näitajad tõendavad tootlikkuse, teenuste kvaliteedi või halduskoormuse paranemist?
- Kuidas kasutada tehisaru riigi töö ümberkorraldamiseks? Milliseid menetlusi ja ülesandeid saab lihtsustada või kaotada ning milline peaks olema selle mõju avaliku sektori töökorraldusele?
- Kus lähevad automatiseerimise piirid? Millistes avalikes otsustes peab inimese vastutus säilima ning kuidas tagada tehisarusüsteemide kontrollitavus?
- Milliseid oskusi vajab Eesti tehisaruajastul? Kuidas siduda haridus ja täiendõpe töö tegeliku muutumisega?
- Kes peab tegema Eesti tehisarupoliitika põhivalikud? Millised küsimused vajavad valitsuse ja Riigikogu poliitilist otsust ning millised tuleks jätta asutustele, ettevõtetele ja kasutajatele?
Järeldus
Tehisaru kiire areng avab Eestile võimalusi, mille täpset ulatust ei ole praegu võimalik ette näha. Väikeriigi tugevus võib olla võime kiiresti katsetada, otsuseid teha ja toimivaid lahendusi laiemalt kasutusele võtta. Piiratud inimressurss ja raha sunnivad samal ajal valima, millistele eesmärkidele keskenduda.
Raporti kolm teekaarti näitavad, et tehisarupoliitika sisaldab sisulisi poliitilisi ja maailmavaatelisi valikuid. Eesti võib panustada oma tehnoloogilise ja ekspordivõime kasvatamisse, aidata võimalikult laial osal ühiskonnast uue tehnoloogiaga kohaneda või kasutada tehisaru riigi enda töö tõhusamaks muutmiseks. Iga tee eeldab erinevat riigi rolli, riskivalmidust ja ressursside jaotust.
Nende valikute juurde kuulub ka Eesti tehnoloogilise sõltuvuse küsimus. Mida sügavamalt seome tehisaru oma majanduse, avalike teenuste ja kriitiliste funktsioonidega, seda olulisemaks muutub kontroll selle aluseks oleva taristu ja teenuste üle.
Eesti järgmine ülesanne on tuua tehisarupoliitika tehnoloogilisest arutelust senisest selgemalt poliitiliste valikute tasandile: mida tahame tehisaruga saavutada, millise rolli anname riigile, milliseid sõltuvusi aktsepteerime ja mille järgi hindame mõne aasta pärast, kas valitud tee oli õige.