Mõttekoja kokkuvõte mõttepaberist
Eesti peab muutuma globaalse majanduse objektist subjektiks – riigiks, kes ei üksnes kohane, vaid otsib teadlikult oma nišše ja kujundab ise oma majanduse arengusuunda.
Heido Vitsuri mõttepaber lähtub tõdemusest, et maailmamajandus toimib üha vähem nende põhimõtete järgi, millele Eesti taasiseseisvumise järel oma majandusmudeli üles ehitas. Omaagne lähenemine aitas Eestil omal kiiresti areneda, kuid tänaseks on nii maailm kui Eesti arengutase muutunud. Riigid kasutavad järjest aktiivsemalt tööstuspoliitikat, toetusi ja muid strateegilisi meetmeid oma konkurentsivõime ning varustuskindluse tugevdamiseks.
Mõttepaberi põhisõnum on, et Eesti peab selles keskkonnas oma majanduspoliitilise rolli ümber mõtestama. Senine edu põhines suuresti kohanemisel: Eesti muutis end atraktiivseks kapitalile ja võimaldas turul määrata, milline majandusstruktuur siin kujuneb. Järgmisele arengutasemele jõudmiseks on vaja rohkem teadlikku kujundamist – valikuid, millistes valdkondades soovime olla tugevad ning kuidas siduda selleks regulatsioonid, kapital, haridus, teadus ja innovatsioon.
Miks see raport vajab tähelepanu
Mõttepaber vajab tähelepanu, sest ta asetab Eesti viimaste aastate majandusraskused laiemasse ajaloolisse ja ideoloogilisse raamistikku. Vitsuri järgi ei ole põhiprobleem üksnes aeglane majanduskasv, kallis energia või ekspordi nõrkus. Sügavam küsimus puudutab Eesti majandusmudelit ja otsustusvõimet: kas meil on endal ettekujutus sellest, millisena peaks Eesti majandus 10–20 aasta pärast välja nägema, või kujuneb see peamiselt teiste riikide, rahvusvaheliste ettevõtete ja kapitali otsuste tagajärjel.
Seejuures ei eita autor Eesti senise mudeli edu. Vastupidi, üks mõttepaberi huvitavamaid jooni on arusaam, et sama poliitika võib olla ühes arengufaasis edukas ja järgmises ebapiisav. Omandireform, erastamine, väliskapitali kaasamine, madalad maksud ja avatud majandus aitasid Eestil kiiresti keskmisele arengutasemele jõuda. Kõrgemale tasemele liikumiseks on aga vaja rohkem kodumaist arendusvõimekust, tugevamaid ettevõtteid, tööstust, tehnoloogilist kompetentsi ja strateegilist koordinatsiooni.
Mõttepaber seob majanduspoliitika ka riigi toimepidevuse ja suveräänsusega. Toidu- ja energiavarustust, tööstuslikku võimekust ning kriitilisi tehnoloogiaid ei saa hinnata ainult tänase turuhinna järgi. Ebastabiilsema maailma tingimustes muutub oluliseks ka võime säilitada oskusi, tootmist ja ressursse, mida kriisi tekkides ei ole võimalik kiiresti taastada.
Peamised rõhuasetused
- Algse edu toonud mudel ei vii enam automaatselt järgmisele arengutasemele. Taasiseseisvumisjärgne mudel aitas Eestil kiiresti kapitali koguda ja läänemaailmaga lõimuda. Praegu näeb autor keskmise sissetuleku lõksu tunnuseid: hinnakonkurentsi eelised on kadunud, kuid piisavalt kõrgema lisandväärtusega tegevusi pole asemele tekkinud.
-
Eesti on jätnud endale liiga sageli majandusobjekti rolli. Oluline osa strateegilistest majandusotsustest tehakse väljaspool Eestit. Kui siia tulevad küll töökohad ja kapital, aga arendus, tehnoloogia, juhtimine ja intellektuaalomand jäävad mujale, püsib Eesti väärtusahela keskmises või alumises osas.
-
Eesti nappe ressursse hajutatakse liiga laialt. Väikeriik ei saa olla korraga kõiges tugev. Mõttepaber peab vajalikuks valida piiratud arv valdkondi, kus Eestil on olemasolev või kujundatav konkurentsieelis, ning koondada sinna haridus, teadus, kapital ja innovatsioonitoetused.
-
Haridus, teadus, innovatsioon ja majanduspoliitika toimivad liiga eraldi. Kui Eesti soovib 10–20 aasta pärast teistsugust majandusstruktuuri, tuleb juba praegu ette valmistada selleks vajalikud oskused, teadusvõimekus, tehnoloogia ja institutsioonid. Eesti teaduse tugevus ei kandu piisavalt ettevõtlusse ja tootlikkusse.
-
Tööstuse nõrgenemine vähendab majanduslikku iseseisvust ja kasvuvõimet. Teenused ja IT on olulised, kuid ei suuda üksi kogu majandust kõrgemale arengutasemele vedada. Innovaatiline tööstus loob ulatuslikumaid väärtusahelaid, tarnijate võrgustikke ja tehnoloogilist kompetentsi.
-
Majanduspoliitikat piiravad ideoloogilised dogmad. Kunagised praktilised valikud on mõttepaberi järgi muutunud põhimõttelisteks dogmadeks. Riiklikku sekkumist, selektiivset majanduspoliitikat ja strateegiliste sektorite toetamist vaadatakse Eestis jätkuvalt suurema umbusuga kui paljudes teistes arenenud riikides.
-
Varustuskindlust tuleb käsitleda majandusliku väärtusena. Toidu- ja energiavõimekust ei saa hinnata ainult tänase turuhinna järgi. Kui tootmine, oskused või infrastruktuur kaovad, ei ole neid kriisiolukorras võimalik kiiresti taastada.
-
Välisinvesteeringute kvaliteeti tuleb hinnata teisiti.
Oluline pole üksnes investeeringu maht ja loodud töökohtade arv, vaid ka see, kas Eestisse tekivad arendus, tehnoloogia, juhtimisfunktsioon, intellektuaalomand ja strateegiliste otsuste tegemise võimekus.
Küsimused, millele tuleb vastust otsida
-
Milline peaks olema Eesti majandusstruktuur 10–20 aasta pärast ning millistes valdkondades on Eestil realistlik võimalus saavutada rahvusvaheline konkurentsieelis?
-
Kuidas koondada piiratud ressursid valitud arengusuundadesse nii, et riiklik majanduspoliitika toetaks konkurentsi ja innovatsiooni ega muutuks poliitiliseks raha jagamiseks?
-
Kuidas siduda majandus-, haridus-, teadus- ja innovatsioonipoliitika üheks pikaajaliseks arengukavaks?
-
Kuidas kasvatada Eestis rohkem suure kasvupotentsiaaliga ettevõtteid ja klastreid ka väljaspool IT-sektorit?
-
Milliste kriteeriumide järgi peaks Eesti hindama välisinvesteeringute tegelikku väärtust Eesti majandusele?
-
Milline kodumaine tootmis- ja tehnoloogiline võimekus on Eestile strateegiliselt vajalik ning kui palju oleme valmis selle säilitamise eest maksma?
-
Kuidas säilitada toidu- ja energiavarustuskindlus maailmas, kus tarneahelad, kaubandusreeglid ja geopoliitilised suhted muutuvad järjest ebakindlamaks?
-
Milliste näitajate järgi peaks hindama Eesti majanduspoliitika edukust lisaks SKP kasvule – ekspordivõime, tootlikkus, ettevõtete liikumine väärtusahelas või Eestis tehtavate strateegiliste otsuste osakaal?
Järeldus
Heido Vitsuri mõttepaberi keskmes on Eesti majandusliku enesemääramise küsimus. Üha tugevamas riikidevahelises majanduskonkurentsis sõltub Eesti edasine areng sellest, kas suudame ise määratleda oma tugevused ja koondada nende arendamiseks vajaliku kapitali, teadmised, inimesed ja institutsioonid.
Mõttepaberi järgi tähendab majanduslikuks subjektiks saamine võimet teha valikuid, kasvatada kodumaist kompetentsi ja ettevõtteid, liikuda väärtusahelates ülespoole ning säilitada strateegiliselt vajalikke võimekusi. Eesti väiksus seab valikutele piirid, kuid muudab need samal ajal sellega tegelemise rahvusriigile vältimatuks.