Mõttekoja kokkuvõte raportist
Eesti digiriigi areng on andnud riigile erakordselt ulatuslikud võimalused inimeste kohta andmeid koguda, ühendada ja kasutada, kuid nende võimalustega kaasnev läbipaistvus, vastutus ja sõltumatu kontroll ei ole samas tempos arenenud.
Eesti digiriigi arengu käigus on riigi käsutusse koondunud järjest suurem hulk teavet inimeste elu, tegevuse, tervise, varalise seisundi ja omavaheliste suhete kohta. Raport vaatleb selle arengu vähem käsitletud külge. Milliseid andmeid riik inimese kohta kogub? Kes neile ligi pääseb? Kuidas kasutatakse eri eesmärkidel kogutud andmeid järelevalves, riskianalüüsis ja menetlustes? Ning kui tõhus on kontroll riigi tegevuse üle nende andmete osas?
Eesti ei ole politseiriik ning puudub alus väita, et riigiasutused jälgiksid kodanikke süstemaatiliselt pahatahtlikult. Ometi on autorite hinnangul Eestis kujunenud andmetöötluse süsteem, millel on juba jälgimisühiskonna struktuursed tunnused. Raport kutsub vaatama Eesti digiriiki tervikuna ning hindama, kas tehnoloogiliste võimaluste kasvuga on kaasas käinud piisavad õigusriiklikud tagatised.
Miks see vajab tähelepanu
Riigi andmekogud on tekkinud konkreetsete ja enamasti põhjendatud ülesannete täitmiseks. Rahvastikuregistril, tervise infosüsteemil, maksuandmetel ja teistel registritel on igaühel oma eesmärk ning õiguslik alus.
See puudutab üht digiriigi aluspõhimõtet: usaldust. Eesti elanikud on harjunud andma riigile oma andmeid eeldusel, et neid kasutatakse õiguspäraselt ja põhjendatud eesmärkidel. Usalduse püsimiseks peab aga inimesel olema võimalus teada, mida tema andmetega tehakse, ning vajaduse korral riigi tegevust vaidlustada.
Andmeid kasutatakse üha enam ka ennetavalt. Riik saab hinnata inimeste või ettevõtete võimalikku riskikäitumist ning suunata selle põhjal kontrolli ja järelevalvet. Selline tegevus tõstatab küsimuse, millistel alustel võib riik inimest kahtlustada või tema suhtes meetmeid rakendada enne, kui ta on midagi õigusvastast teinud.
Veelgi tõsisemaks muutub küsimus salajase teabe kogumise puhul. Seal on inimesel kõige vähem võimalusi teada, mida tema kohta kogutakse, samas kui riigi tegevuse mõju tema õigustele võib olla eriti suur.
Raport näitab, et digiriigi edasine areng nõuab senisest põhjalikumat arutelu riigi võimu piiride, inimese eraelu puutumatuse ja kontrollimehhanismide üle.
Peamised mõtted
-
Andmekogude koosmõju on jäänud piisava õigusliku tähelepanuta. Eesti registrid on reguleeritud eelkõige eraldi, kuid nende kaudu kogutud teabe ristkasutus võimaldab luua inimese kohta märksa ulatuslikuma pildi. Autorite hinnangul puudub piisav üldine regulatsioon, mis arvestaks sellise ristkasutuse mõju inimese põhiõigustele.
-
Riigi ja inimese teadmised on ebavõrdsed. Riik teab inimese kohta palju, kuid inimesel puudub sageli võimalus teada saada, kes tema andmeid vaatas, mis põhjusel seda tehti ja kuidas saadud teavet kasutati. Olemasolevad andmejälgijad on samm läbipaistvuse suunas, kuid nende ulatus on ebaühtlane.
-
Andmepäringute põhjendamine ja kontroll on puudulik. Eri andmekogudes kehtivad erinevad logimise ja andmete säilitamise nõuded. Mõnel juhul on võimalik tuvastada päringu tegija ja aeg, kuid puudub teave selle kohta, miks päring tehti.
-
Riskipõhine järelevalve muudab riigi ja inimese suhteid. Andmeid kasutatakse inimeste ja ettevõtete liigitamiseks riskikategooriatesse, mille põhjal võidakse algatada täiendavaid kontrolle või menetlusi. Selliste riskimudelite toimimine, põhjendatus ja võimalikud eksimused peavad olema kontrollitavad.
-
Salajase jälgimise kontrollis on olulisi lünki. Raport eristab kriminaalmenetluses tehtavaid jälitustoiminguid ja julgeolekuasutuste teabehanget. Autorite hinnangul on viimase puhul lubade andmise ja sõltumatu kontrolli tagatised nõrgemad, kuigi kogutava teabe ulatus ja võimalik põhiõiguste riive võivad olla väga suured. Parlamentaarne järelevalve, õiguskantsleri kontroll ja teised olemasolevad mehhanismid ei taga autorite hinnangul piisavat sisulist kontrolli kõigi toimingute üle.
-
Salajane teave võib mõjutada inimese elu ka väljaspool kriminaalmenetlust. Julgeolekuasutuse kogutud teavet võidakse kasutada ennetavate meetmete rakendamiseks või edastada teistele asutustele. Selle tulemusel võib inimene kaotada loa, töökoha või ametipositsiooni, ilma et tal oleks tavapärase menetlusega võrreldavaid võimalusi teada otsuse aluseid ja ennast kaitsta.
-
Tehisaru ja andmeanalüüsi areng võib olemasolevaid probleeme võimendada. Suurte andmehulkade ühendamine, automaatne analüüs ja riskide prognoosimine muutuvad järjest lihtsamaks. See suurendab vajadust hinnata andmetöötluse eesmärke, proportsionaalsust ning inimese võimalust automaatselt kujunenud järeldusi kontrollida ja vaidlustada.
Küsimused, millele tuleb vastust otsida
-
Kuidas piirata eri andmekogude ristkasutust? Kas Eesti vajab üldisi reegleid, mis käsitleksid inimese kohta eri registritest koondatavat teavet tervikuna ning määraksid vastutuse selle kasutamise eest?
-
Kuidas tagada inimese õigus teada, mida riik tema andmetega teeb? Kas andmejälgija põhimõte tuleks laiendada kõigile olulisematele riiklikele andmekogudele, sätestades põhjendatud erandid salajaste menetluste jaoks?
-
Millised nõuded peavad kehtima tundlike andmete päringutele? Kas iga päringu puhul tuleks eelnevalt fikseerida selle õiguslik alus, eesmärk ja põhjendus ning tagada piisavalt pikaajaline ja kontrollitav logimine?
-
Kes kontrollib andmete kasutamise põhjendatust? Kuidas tugevdada sõltumatut järelevalvet ning tagada, et kontroll hõlmaks ka päringute tegelikku vajalikkust ja proportsionaalsust?
-
Millistel tingimustel tohib riik kasutada riskiprofiile ja ennetavat andmeanalüüsi? Kuidas muuta riskimudelite kasutamine auditeeritavaks ning kaitsta inimesi põhjendamatute järelduste ja eksimuste eest?
-
Kuidas tugevdada julgeolekuasutuste tegevuse kontrolli? Kas salajase teabehanke lubade andmise ja sõltumatu järelevalve kord peaks olema senisest rangem ning milline peaks olema Riigikogu, õiguskantsleri ja võimaliku eraldi järelevalveorgani roll?
-
Millised õigused peavad inimesel olema, kui tema kohta salaja kogutud teave mõjutab tema tööelu või muid õigusi? Kuidas ühendada julgeolekukaalutlustest tulenev salastatus sisulise teavitamise ja vaidlustamise võimalusega?
Järeldus
Eesti digiriigi areng on toonud inimestele märkimisväärset kasu ning loonud tõhusama avaliku halduse. Samal ajal on riigi võimalused inimeste kohta teavet koguda, ühendada ja analüüsida kasvanud kiiremini kui nende võimaluste kasutamist piiravad ja kontrollivad mehhanismid.
Raporti autorid rõhutavad vajadust tugevdada õigusriiklikke tagatisi: andmepäringute põhjendamist, läbipaistvust, sõltumatut kontrolli ning inimese tegelikku võimalust oma õigusi kaitsta. Tähelepanu vajavad andmekogude ristkasutus, ennetav riskianalüüs ning salajase teabe kogumine ja kasutamine.
Eesti digiriigi usaldusväärsuse järgmine proovikivi on võime muuta riigi andmekasutus inimese jaoks arusaadavaks ja sõltumatult kontrollitavaks. Nii saab säilitada digiriigi eelised ning tagada, et tehnoloogilise võimekuse kasvuga käiks kaasas ka põhiõiguste kaitse. Eesti vajab üleminekut lootusel põhinevalt usalduselt kontrollitavale usaldusele.