Mõttekoja kokkuvõte raportist
Eesti kriminaaljustiitssüsteemi toimimine ei ole ainult õigustehniline küsimus, vaid vaba ühiskonna usalduse, õiguskindluse ja tegutsemisjulguse küsimus.
Margus Kurmi raport „Eesti kriminaaljustiitssüsteemi struktuursed probleemid kui vaba ühiskonna arengu takistajad” käsitleb küsimust, kas Eesti kriminaalõigus ja selle rakendamine püsivad endiselt erandliku, mõõduka ja etteaimatava riikliku abinõuna või on süsteem hakanud tootma ebakindlust seal, kus ta peaks tootma õiguskindlust.
Raporti väide on, et probleemsed ei ole vaid üksikud eksimused, vaid peituvad süsteemi enda toimimisloogikas: prokuratuuri üle puudub tõhus järelevalve, karistusnormide piirid on paljudel juhtudel hägustunud, menetlused venivad ja kallinevad ning Kaitsepolitseiameti praegune mudel ei loo piisavat kindlustunnet. Nende koosmõjul muutub piir lubatud ja karistatava käitumise vahel raskemini tajutavaks.
Miks see mõttepaber vajab tähelepanu
See raport vajab tähelepanu, sest ta ei räägi ainult menetlusreeglitest või üksikutest kaasustest, vaid sellest, kuidas riigi kriminaalmenetlust kasutatakse ja kuidas seda ühiskonnas tajutakse. Kui inimene ei saa enam mõistliku kindlusega aru, mis võib tuua kaasa kriminaaluurimise, kui ta ei jaksa end pika ja kalli menetluse eest kaitsta või kui jõustruktuure tajutakse kontrollimatuna, siis ei teki ainult õiguslik probleem. Tekib usaldusprobleem riigi vastu.
Raport toob välja mõtlemiskohti ning pakub edasiliikumisteid. See on lootustandev: väljakutsetele piisavalt täpset pilku suunates saame pidepunkte Eesti demokraatia, õigusriikluse ja valitsemise kvaliteedi parandamiseks. Meil on vaja leida sobiv ja kodanikele avalikult arusaadav täitevvõimu sisene lahendus niihästi kriminaaljustiitssüsteemi kui ka riigikorralduse osas laiemalt, samuti leida sobiv ja avalikult hoomatav lahendus seadusandliku ja täitevvõimu suhestumiseks. Raport pakub pidepunkte mõlemaks, küsimus on, kas suudame seda väärindada.
Raporti hoiatus on, et vabas ühiskonnas ei tohi kriminaalõigus muutuda hirmu tootvaks süsteemiks, mis teeb inimesed ettevaatlikuks mitte ainult seaduse rikkumise, vaid ka tegutsemise enda suhtes.
Peamised rõhuasetused
- Piiri lubatu ja lubamatu vahel on raske määrata. Raport rõhutab, et õigusriiklik karistusõigus peab olema määratletud nii, et inimene saaks mõistliku pingutusega aru, mida tohib ja mida ei tohi teha. Kurmi hinnangul on Eestis sellest põhimõttest eemaldutud. Ühelt poolt tõlgendab prokuratuur mõningaid norme liiga laialt, teiselt poolt sisaldab seadus ise ebamääraseid koosseise, eriti korruptsioonikuritegude valdkonnas. Nii muutub karistusõigus järjest enam tagantjärele tõlgendamise valdkonnaks, mitte etteaimatavaks käitumisraamiks. See on raporti järgi vaba ühiskonna seisukohalt üks kõige ohtlikumaid arenguid.
- Järelevalve prokuratuuri üle on puudulik. Raporti järgi on Eesti üks keskseid probleeme see, et prokuratuur tegutseb sisuliselt vastutusvabas ruumis. Formaalne alluvus täitevvõimule ei tähenda veel sisulist kontrolli ning kohtud lahendavad eeskätt konkreetset süüdistusasja, mitte ei anna üldjuhul hinnangut sellele, kas menetluse algatamine või süüdistuse esitamine oli tervikuna põhjendatud. Nii jääb süüdistuspoliitika ilma toimiva välise tasakaalustajata. Raporti järgi võimendab seda organisatsioonisisene nõrk enesekontroll, mis ei piira piisavalt liiga riskantseid või liiga loomingulisi süüdistusotsuseid.
- Aus ja õiglane kohtulik menetlus ei ole paljudele reaalselt kättesaadav. Raport väidab, et probleem ei seisne ainult selles, et õigusabi on kallis, vaid ka selles, et kriminaalmenetlused kestavad liiga kaua ja sisaldavad liiga palju tarbetut, kohati anekdootlikku, materjali. Selle tulemusena muutub enda kaitsmine väga kulukaks ning inimene võib praktilistel põhjustel loobuda oma õiguste täielikust kasutamisest. Nii ei ole küsimus ainult menetluse efektiivsuses, vaid selles, kas õiglane menetlus on tegelikult kõigile kättesaadav.
- Kriminaalõigusemõistmise veenvus sõltub liiga kitsast ringist. Raport puudutab ka kohtute rolli, kuid siin on täpsem rääkida mitte kohtute legitiimsusest tervikuna, vaid kriminaalasjade lahendamise korralduse menetluslikust veenvusest. Autor juhib tähelepanu sellele, et süü küsimuse üle otsustab lõppastmes väga väike ring sarnase taustaga inimesi ning ringkonnakohtud võivad tõendeid ümber hinnata neid vahetult uurimata. Raporti mõte ei ole, et Eesti kohtusüsteem tervikuna oleks ebalegitiimne, vaid et kriminaalasjade lahendamise korraldus võib jätta osa ühiskonnast muljega, et süsteem ei ole piisavalt tasakaalus ega veenev.
- Kaitsepolitseiameti praegune mudel ja nõrk parlamentaarne järelevalve loob mitte kindlus- vaid hirmutunnet. Raport peab problemaatiliseks seda, et Eestis on ühte asutusse koondatud nii vastuluure kui ka kuritegude kohtueelne uurimine. Isegi kui neid rolle suudetakse seesmiselt lahus hoida, ei pruugi see avalikkusele usutav paista. Probleemi süvendab asjaolu, et Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni roll ei ole piisavalt tugev, nähtav ega veenev. Kui suure võimuga julgeolekuasutuse üle puudub ühiskonna silmis tõhus parlamentaarne kontroll, tekib hirm, et selle pädevus on liiga lai ja piirid liiga hägused.
Küsimused, millele tuleb vastust otsida
- Kuidas luua prokuratuuri üle tegelik järelevalve nii, et süüdistusotsused ei jääks sisuliselt vastutusvabasse ruumi?
- Kuidas viia karistusõigus tagasi olukorda, kus inimene suudab mõistliku pingutusega ette näha, milline käitumine võib tuua kaasa kriminaalvastutuse?
- Kuidas tagada, et aus ja õiglane menetlus ei oleks ainult formaalne õigus, vaid reaalselt kättesaadav ka neile, kellel ei ole piiramatut aja- ja rahalist ressurssi?
- Kas Eesti peaks lahutama vastuluure ja kriminaalmenetluse institutsionaalselt ning tugevdama samal ajal Riigikogu rolli julgeolekuasutuste üle järelevalve teostajana?
- Kuidas korraldada kriminaalasjade õigusemõistmist nii, et selle tulemused oleksid ühiskonnale sisuliselt veenvamad ja usaldusväärsemad?
Järeldus
Mõttekoja vaates on selle raporti peamine tugevus see, et ta käsitleb kriminaaljustiitssüsteemi kui vaba ühiskonna toimimise küsimust. Kui prokuratuuri tegevus ei ole piisavalt tasakaalustatud, karistusnormid ei ole piisavalt arusaadavad, õiglane menetlus ei ole kõigile praktiliselt kättesaadav ja julgeolekuasutuste võimu tajutakse liiga laiana, siis ei kahjusta see ainult üksikuid menetlusaluseid. See muudab ühiskonna tervikuna ettevaatlikumaks, umbusklikumaks ja vähem vabaks. Raporti keskne hoiatus on, et kriminaalõigus peab jääma erandlikuks, mõõdukaks ja selgelt piiritletud abinõuks. Kui see nii ei ole või ei näi nii, hakkab süsteem pidurdama seda sama vaba ühiskonda, mida ta peaks kaitsma.