Mõttekoja kokkuvõte mõttepaberist
Eesti suhtumine Euroopa Liitu peab muutuma ametkondlikust poliitiliseks.
Henrik Hololei mõttepaber käsitleb Euroopa Liitu poliitilise, väärtuselise, majandusliku ja julgeolekulise raamistikuna. Euroopa Liit ei ela enam vana inertsiga edasi liikuvas maailmas, sest jõupoliitika on tagasi, majanduslik konkurents on karmim, tarneahelad on geopoliitika osa ja Euroopa sisemine otsustusvõime on surve all. Eesti suhtumine Euroopa Liitu peab muutuma ametkondlikust poliitiliseks: Euroopa küsimusi ei saa enam käsitleda kõrvalise kooskõlastusprotsessi või välise raamistikuna, vaid Eesti enda poliitiliste valikutega sisuliselt seotud küsimusena.
Küsimus on selles, kas Eesti suudab Euroopa Liidus ajada seista oma huvide eest, leida liitlasi, valida õiged teemad ja mõjutada otsuseid seal, kus kujuneb oluline osa meie õigusruumist, majanduskeskkonnast ja julgeolekuraamist. See nõuab sisepoliitilist teadlikkust ja tarka strateegilist lähenemist.
Miks see mõttepaber vajab tähelepanu
Mõttepaberi väärtus seisneb selles, et see nihutab Euroopa-arutelu keskme Eestis sümbolitelt ja rutiinilt tagasi strateegia juurde. Euroopa Liitu ei käsitleta siin mitte automaatselt hea ja iseenesest edasi liikuva projektina, vaid süsteemina, mille toimimisvõime, legitiimsus ja sisemine sidusus on uues ajastus päris surve all. Seetõttu peab Eestigi sellesse teisiti suhtuma. Euroopa Liit ei saa Eesti jaoks enam olla väline raam, mille kohta seisukohti vormistatakse. Ta on osa Eesti enda poliitikast.
Mõttepaber rõhutab, et Euroopa tulevik ei otsustu ainult institutsioonide sees, vaid ka selles, kas inimesed usuvad jätkuvalt, et Euroopa Liit teeb nende elu turvalisemaks ja jõukamaks. Kui Euroopa ei suuda kaitsta oma tööstust, kasvatada jõukust, hoida otsustusvõimet ega tõmmata selget piiri sinna, kus tema lisaväärtus lõpeb ja algab ülereguleerimine, siis nõrgeneb ka selle poliitiline kandepind.
Peamised rõhuasetused
- Eesti peab alustama Euroopa-küsimusi oma huvi sõnastamisest. Eesti ei tohiks Euroopa küsimustes lähtuda sellest, milline positsioon kõlab kõige euroopameelsemalt, vaid sellest, milline positsioon tugevdab Eesti julgeolekut, majandust ja poliitilist mõjuvõimu. See tähendab kainemat ja huvipõhisemat Euroopa-poliitikat. Euroopa Liidus osalemine on oma huvide teadlik kaitsmine.
- Väikeriigi mõju alus on liitlaste leidmine. Eesti ei mõjuta Euroopa Liitu üksinda. Isegi siis, kui tal on õigus, ei vii see teda kaugele, kui ta jääb üksi. Mõju tekib partnerlustest, koalitsioonidest ja oskusest leida eri teemadel õiged liitlased. See tähendab, et Euroopa-poliitika ei saa olla reageeriv ja suvaline, vaid peab olema süstemaatiline ja strateegiline.
- Eesti peab valima õiged Euroopa teemad. Eesti huvi ei seisne selles, et Euroopa toodaks aina uusi väikese kaliibriga vaidlusi. Eesti huvi on, et Euroopa oleks tugev suurtes küsimustes: julgeolekus, siseturus, kapitalis, tööstuses, tehnoloogias ja tarneahelates. Mõttepaberis on selgelt rõhutatud, et just siseturu ja kapitalituru süvendamine on väikese avatud majanduse jaoks üks kõige materiaalsema mõjuga Euroopa teemasid. Samuti on Eesti huvides, et Euroopa taastaks strateegilise mõtlemise tootmise, tööstuse ja majandusliku vastupidavuse suhtes.
- Laienemisse ei tohi suhtuda automaatselt. Eesti on olnud ajaloolistel ja julgeolekulistel põhjustel laienemise toetaja, kuid autor hoiatab, et laienemine ei saa olla automaatne voorus. Iga kandidaatriigi puhul tuleb küsida, kas ta tugevdab siseturgu, jagab Euroopa peamisi välis- ja julgeolekupoliitilisi lähtekohti ning kas tema liitumine parandab või halvendab liidu otsustusvõimet. See nihutab laienemisarutelu rituaalselt toetuselt strateegilise kainuse suunas.
- Euroopa Liidu eelarve peab muutuma strateegilisemaks. Euroopa Liidu eelarve üks põhiprobleeme on selle jäikus. Kui Euroopa räägib majanduslikust julgeolekust, strateegilistest sõltuvustest, kriitilistest maavaradest või tööstuslikust vastupidavusest, siis peab see kajastuma ka eelarves. Vastasel juhul jääb strateegiline jutt retoorikaks, millel puudub tegelik kate. Eesti huvides on Euroopa Liit, mis suudab rahastada oma tegelikke prioriteete, mitte lihtsalt jätkata vanu jaotusi.
-
Euroopa ülereguleerimine ja bürokraatia vohamine nõrgestavad nii liidu legitiimsust kui ka majanduslikku suutlikkust. Euroopa Liit on mõnes valdkonnas kaotanud mõõdutunde. Kui sisuliste eesmärkide ümber ehitatakse järjest uusi menetlus-, kontrolli- ja aruandluskihte, ei sünni sellest parem valitsemine, vaid aeglasem tegutsemine, kõrgemad kulud ja nõrgem keskendumine sellele, mis on päriselt oluline. Eriti teravalt avaldub see ettevõtjate jaoks, kellele lisanduvad üha uued raporteerimis- ja halduskoormused, samal ajal kui Euroopa räägib konkurentsivõimest ja investeeringute ligimeelitamisest. Kui Euroopa ei suuda tõmmata piiri strateegilise tegutsemise ja asjatu mikrokorraldamise vahele, siis nõrgeneb nii tema majanduslik alus kui ka poliitiline usaldusväärsus.
- Eesti-sisene Euroopa-poliitika peab muutuma päriselt poliitiliseks. Eestis on Euroopa Liidu poliitikat liiga kaua käsitletud tehnilise, ametkondliku ja depolitiseeritud protsessina. See jätab mulje, nagu oleks Eesti roll peamiselt kohaneda, mitte valida. Tegelikult kujuneb suur osa Eesti õigusruumist ja majanduskeskkonnast Euroopa tasandil. See tähendab, et Euroopa-küsimused ei saa jääda spetsialistide nišiks, vaid peavad olema osa Eesti üldisest poliitilisest väitlusest. Valitsus ja Riigikogu peavad võtma Euroopa küsimuste kujundamise nähtavamalt enda kanda ning ka koduses rakendamisfaasis tuleb vältida seda, et Eesti lisab Euroopa raamistikule ise põhjendamatult juurde uusi menetlusi ja bürokraatlikke kohustusi.
Küsimused, millele tuleb vastust otsida
- Millistes Euroopa küsimustes peaks Eesti teadlikult keskenduma suurtele strateegilistele teemadele ning millistes küsimustes hoiduma energia kulutamisest kõrvalvaidlustele?
- Kuidas hinnata laienemist nii, et Eesti toetaks Euroopa strateegilist tugevnemist, mitte üksnes laienemise rituaalset jätkumist?
- Kuidas tuua Euroopa-poliitika Eestis ametkondlikust rutiinist tagasi poliitilise vastutuse ja avaliku vaidluse tasandile?
Järeldus
Autori peamine soovitus on käsitleda Euroopa Liitu Eesti jaoks senisest palju teadlikumalt poliitilise tegevusväljana. Vaja on selgemat ja poliitiliselt läbi vaieldud huvide sõnastust, strateegilisemat tegutsemist ja nähtavamat poliitilist vastutust. Kui Eesti tahab Euroopa Liidus midagi saavutada, peab ta teadma, mida ta tahab, kellega ta seda tahab ja millistes küsimustes tasub jõudu kulutada. Mõttepaberit tuleks võtta üleskutsena lõpetada Euroopa Liidu käsitlemine pigem tehnilise menetlusruumina ning hakata suhtuma sellesse kui Eesti poliitika ühte kesksemasse välja.